Reis maailma otsa
Tekst: Tõnu Korrol Fotod: Tõnu Korrol; Volkswagen; Raigo Pajula (Postimees)
Kauge ja müstiline saareriik Island ei ole Eesti turistide esmane reisisiht, kuid pakub oma võimsa loodusega värskendavat elamust, mida on raske ühegi teise maa või saarega isegi võrrelda.
Kuigi Island on viimasel ajal maailma meedias figureerinud raske finantskriisiga seoses, ei muuda see riiki reisisihina vähem väärtuslikuks. Müstiliselt kaugel ei asu ta samuti – 3000 km vahemaa Tallinna ja Reykjaviki vahel on võrdne vahemaaga Tallinna ja Lissaboni vahel. Lennukiga minnes on see umbes poole päeva teekond.
Suuruselt ei ole Island väga väike, hõlmates territooriumi, mis on võrdne Eesti ja Läti kogupindalaga. Veider on aga see, et nii suurele territooriumile jagub elanikke vähem kui Tallinnas ehk umbes 300 000. Neist omakorda pooled elavad Reykjavikis, mis jätab väljaspool pealinna ringi sõites sageli asustamata saare tunde.
Väike asustustihedus, eraldatus ja võimas loodus ongi need aspektid, mis Islandi omajagu müstiliseks muudavad. Paremini on selle maa loodusest tuntud geisrid ja liustikud, vähem aga kogu saare vulkanoloogiline päritolu, mis sõna otseses mõttes siiani sealset elu suunab.
Suurt osa saarest katavad vulkaanikivimid ja tuhk, mulda sageli ei leidugi, samblikud kasvavad kivide peal. Mõistagi leidub aktiivseid vulkaane, neist "usinaim" on Hekla, mida keskajal kutsuti Põrguväravateks ja mis viimati purskas alles 2000. aastal. Vulkaanipurskeid esineb Islandil pidevalt, ohtlikke iga viie-kuue aasta tagant.
Vulkaanide rohkus tuleneb Islandi asendist Atlandi ookeani keskahelikul, mis jookseb täpselt saare alt läbi. Sellest on tingitud ka saare kahe osa eraldumine üksteisest vastavalt Euroopa ja Ameerika suunas. Viimase 10 000 aastaga on need osad teineteisest 70 meetri võrra kaugenenud.
Kuigi saare omapärased loodusnähtused võivad vulkanoloogile tunduda ahvatlevamad kui turistile, on geisrid ja laguunid viimaste peamised vaatamisväärsused. Suuremad geisrid, mille purse ulatub maapinnast isegi 35 meetri kõrgusele, on turismiobjektid, väiksemaid kasutatakse kõikjal üle saare energia saamiseks – nii toasoojaks, elektriks kui ka vee soojendamiseks.
Laguunidest on tuntuim Sinine laguun Reykjaviki lähedal, mis on n-ö looduslik spaa: 38kraadise veega, osalt soolase, osalt magedaga, ja kuuldavasti väga hea toimega nahale. Selline soe suplus kulub ära, arvestades, et aasta ringi on Islandil väga jahe või lausa külm, kuid pidevalt tuuline ilm.
Ebameeldiva kliimaga on islandlased ise nähtavasti harjunud, kindlasti sobib see aga saare kõige arvukamatele asukatele, lammastele. Islandil on 1533 lammast iga elaniku kohta ja neid kohtab tõepoolest ka kõige uskumatutes kohtades. Nimelt lasevad villamasinad terve suve mööda saart üsna vabalt ringi ja nad kogutakse kokku alles talve tulles.
Sageli kohtab saarel ka hobuseid, keda 130–145 cm turjakõrguse järgi peaks küll ponideks kutsuma, aga kohalikele see ei meeldi. Lisaks ei meeldi kohalikele ka väga pildile jääda, mistõttu tuleb rahulduda piltidega Islandi loodusest. Olgu ainult lisatud, et fotod ei suuda edasi anda pooltki sellest, milline Island tegelikult on.